2. novembril 2007 toimus Paulig Eesti kontoris Paulig Keenia kampaania lõpuloosimine, kus loositi välja eksklusiivne reis kahele Keeniasse väärtuses 100 000 krooni, millele lisandus 20 000 krooni reisiraha.

Paulig Keenia reisi võitjaks osutus Fortuuna tahtel 30- aastane Tartu Mõisavahe proviisor Kristi Kiilo. Kristi on nüüd õnnelikult tagasi Eestis ja tema reisist saate lugeda alljärgnevalt:

Meie eksootiline reis algas märtsi alguses. Kõigepealt lennukiga Saksamaale ja seejärel ligi 10 tundi Keeniasse. Maandusime saarelinnas  Mombasas, see on Keenia teine suurim linn Nairobi järel. Lennukist väljusime varajasel hommikutunnil ning seejärel toimetati meid kenasti hotelli. Elasime mereäärses hotellis Voyager Beach Resort, mis oli kena, hubane ja stiilne. Hotell oli kui üks laev, kus teenindajateks olid vastavalt laevameeskonnale riietatud madrused, tüürimehed, kapten jt.. Meie hotellikülastajad olime kui reisijad, keda koheldi külalislahkusega. Nii hotelliteenindajad kui ka väljas olevad inimesed tahtsid meeleldi suhelda turistidega. Iga mööduja hõikas "Jambo!" (tere), millele järgnes küsimus "How are you!", ikka taheti teada, kust tuleme, kuidas meil siin elatakse jne.. Ka meie küsimustele ei oldud kitsi vastama.

Esimesed päevad veetsime hotelli ümbruses. Nautisime lõunamaist soojust, päikesepaistet, ookeani ja kõike muud mis hotell meile pakkus. Meie reis juhtus olema aastaajal, mil ilmad on kõige kuumemad. Õhutemperatuur oli iga päev 35 soojakraadi varjus, ka merevesi oli soe kui vannis, kohati madalas kohas isegi kõrvetav, kuid jahutamiseks sai end kasta ka basseinides, mida leidus hotellis koguni kolm. Õnneks leevendas kuumust ka ookeanilt tulev tuuleõhk. Päike ei tundunud sugugi kõrvetav, aga sellegipoolest võis väga kiiresti end ära põleteda. Juba pooletunnise  snorgeldamise järel oli minu kaaslase selg saanud tugevalt kannatada ning järgmised kaks ööd kujunesid talle päris piinarikkaks. Edaspidi oskasime juba arukamalt käituda.

Olles mõned päevad puhanud ning tutvunud linna ja ümbrusega, võtsime ette jalgrattamatka, et näha lähemalt ka külades elavaid inimesi ja nende eluviise. Päev oli palav ja tuulevaikne. Rada läks aina raskemaks ülesmäge ja kuumus kasvas. Päris lõpuni meil ei õnnestunudki jõuda, hingata polnud midagi ja jõud oli lõppemas. Sel hetkel mõlkus meeles küsimus - kuidas me tagasi saame? - vähem kui pool maad oli veel sõita. Matka jooksul läbisime mitmeid külasid, kus elasid vaesed inimesed loomasõnnikust vooderdatud majades. Põhiliselt nägime seal naisi ja lapsi. Naised enamasti lihtsalt istusid või lobisesid omavahel. Lapsi oli seal palju, kes kõik olid peaaegu riieteta ja paljajalu, ümbrus oli seal aga üsna räpane. Mehed olid ilmselt toiduraha teenimas. Möödusime ka rikkamatest küladest, kus inimesed elasid lausa villades. Saanud aimu kohalike eluolust, pöördusime tagasi hotelli.

Nädala lõpus viibisime päeva ookeanil. Päevakavas oli snorgeldamine kauni korallriifi kohal, soovi korral sai sukelduda ning hea õnne korral võisime ujuda ka koos delfiinidega. Viimane jäi seekord siiski unistuseks, kuna me isegi ei kohanud neid. Merereisile minnes me siiski lootsime, et kasvõi näeme delfiine lähedalt, oli ju õnn meid siiamaani soosinud.

Meie pettumuse korvas aga järgnev külluslik mereandide lõunasöök kaunis kohas väiksel saarel nimega Kisite. Välirestoranis otse ookeani kaldal toodi lauale erinevaid eksootilisi suupisteid. Ma polnud varem näinud nii suuri krabisid, mis meile pakuti, oli tükk tegemist, et neist hea ja parem kätte saada.

Kõhud täis, saime enne tagasiteele asumist hetke nautida sealset vaikust ja looduse ilu. Olime kui asustamata saarel, sinnani ei ulatunud isegi õrn tuul, mida tavaliselt küll mere ääres tunda võis.

Teise nädala esmaspäeval asusime teele safarile, mis oli loomulikult oodatuim reisi jooksul. Peale 2-tunnist bussisõitu Nairobi suunas jõudsime Tsavo East Rahvuspargi väravasse, kust suundusime juba lahtikäiva katusega Land Rover´iga meie peatumispaika Satao Campi. Nähes lõputut ja tühja päikesest kõrbenud savanni meie ümber, tekkis hetkeks kahtlus, kas me üldse siin midagi näeme. Kohale jõudes saime aga imetleda elevante, kaelkirjakuid, sebrasid, paaviane jt. rohusööjaid loomi otse lõunalauas istudes. Loomade tarbeks oli tehtud veesilmad majutuse lähedusse ja seal nad siis parajasti oma janu kustutasid. Camp, kus ööbisime, oli majutus telkide näol, mis olid varustatud ka dushinurga ja tualetiga, pimedal ajal ka elektriga. Seal oli kena, aga tõeliselt palav ja lämbe.

Safaril käisime 2 korda päevas ning selle aja jooksul nägime päris palju. Nägime umbes 40-pealist elevandikarja, pühvlikarja, sebrasid. Kaelkirjakuid ja elevante saime vaadelda päris lähedalt, kuna nad nii rahulikud ja kartmatud loomad on. Nähtud kiskjatest on märkimisväärsed gepardid, leopard ja lõvid, keda seal just sageli ei kohta, kuna Tsavo East on väga suur rahvuspark. Lõppkokkuvõttes soosis meid ka sel korral õnn - nägime põhilise osa rahvuspargis elavatest loomaliikidest.

Järgnevad päevad veetsime puhates, veemõnusid nautides - sõitsime skuutriga, purjekaga, kanuuga. Õhtuti sai einestatud mõne bändi, etenduse, tantsu vm. saatel, ühel õhtul tantsisime koos masaidega. Masaid on üks osa  inimesi Keenias, kes siiamaani elavad iidsete kommete kohaselt, neil on omad traditsioonid, tantsud, nad kannavad punasest kangast riietust ja hulganisti ehteid.

Nõnda lõppeski meie 2-nädalane puhkus Keenias. Ei hakka pikemalt kirjeldama, tasub kindlasti ise vaatama minna - "oma silm on kuningas" ning tingimata jooge Paulig`i kohvi - see on hea ja tasub ära.

Suurimad tänud Paulig`ile!