Tere tulemast kassikohvikusse!

Kuna kohvigurmaanid hindavad kõrgelt Sumatra metskassi omapärasest "töötlemisest" saadavat kohvi, on kassidel põhjust end tunda jumalustena. Me ei tea, kas põhjus on selles või milleski muus, aga kassidele luuakse oma kohvikuid.

Soome ja Eesti esimesed kassikohvikud- kassisõprade tõeliselt täitunud unistus

Kassikohviku käivitamine pole võimatu: ruumidele ja asutajale on lihtsalt veidi teistsugused nõudmised. Helsingi, Tampere ja Tallinna kassikohvikud on fantastilised kohad kõikidele kassiarmastajatele.
Helsingi kesklinnas asuvas kassikohvikus Helkatti valitseb uniselt unistav meeleolu. Pisike karvane diivanipadi sirutab järsku jalgu ja hüppab põrandale. Veel üks kiisu on ennast tugitoolis kerra tõmmanud. Hetkel pole selle kassikohviku ülejäänud viit elanikku näha.
Kasse ja nende tujusid tuleb austada. Kliendid ei tohi kassiga suhelda, kui too soovib omaette olla. Reeglid on siin Helkattis enam-vähem samad kui Tamperes Purnauskises ja Tallinna kassikohvikus Nurri ning kõigi kolme inspiratsiooniallikas – Lady Dinah’s Cat Emporiumis Londonis.

Kassikohviku kontseptsioon pärineb Aasiast, kus nende populaarsust seostatakse osaliselt asjaoluga, et väikesed linnakorterid ei võimalda sageli elanikel lemmikloomi pidada. Olukord Euroopas võib ju olla erinev, kuid populaarsus on sama: Lady Dinah’ kassikeskuse asutaja Lauren Pears kogus oma algkapitali annetuste kaudu. Räägitakse, et Tampere Purnauskis on muutunud turistidele kohaks, mida peab külastama. Nurri omanikud ja töötajad tellisid turu-uuringu, et Tallinna nõudlust hinnata, ja neil on juba kolm aastat olnud pidev külastajate vool nii kohalike kui ka turistide näol.

Kassikohvikutes on väga ranged reeglid

Soome ja Eesti esimesed kassikohvikud alustasid täiesti juhuslikult peaaegu ühel ajal 2014. aastal: Nurri omanikud JJ Illend ja tema abikaasa Helen Jõudna nägid Lady Dinah’ kassikeskust televisioonis, samal ajal kui Purnauskise asutaja Tiina Aaltonen luges selle kohta Internetist. „Soomes ei saa iialgi sellise koha tegemise jaoks litsentsi,“ mäletab ta abikaasale öeldut.

Litsentsi saamine osutuski tõeliseks kannatuste rajaks. Kohvikus kasside pidamine esitab ruumile erinõuded. Lisaks tavapärastele toitlustusteenustega seotud bürokraatilistele läbirääkimistele peavad kassikohvikud saama ka loomade pidamise litsentsi ja loa tervishoiuametilt ning lisaks sellele läbima loomade heaolu kontrolli. Soomes selle kontseptsiooni teerajajana avastas Aaltonen, et asjad võivad ikka väga keerulised olla.
„Tervishoiuamet ütles mulle, et kui oleks mingi väikseimgi võimalus takistada mul seda kassikohvikut avamast, siis nad teeksid seda,“ meenutab Aaltonen.
JJ Illend on temaga täiesti nõus: ka Eestis polnud kassikohviku avamine mingi naljaasi. Kassikohvikud on Euroopa Liidus lubatud, kuid sarnaselt Soomele kehtivad nende suhtes väga ranged hügieenieeskirjad.

Mängides kasside reeglite järgi: alati on palju teha

Nii Soomes kui ka Eestis peavad kohvikutesse sissepääsuks olema topeltuksed, mida saab avada ainult kohviku töötaja. Köögi ja saali vahel peavad samuti olema topeltuksed, mis peavad kogu aeg olema suletud.
„Kassikohvik vajab väga tõhusat positiivse rõhuga ventilatsiooni köögis ja hoidlates, et tagada õhu väljavool, mitte sissevool, piirkondadesse, kus kassid aega veedavad,“ selgitab Illend.

Paljude töötajate jaoks on kassikohvik nende unistuste töökoht. Samas on alati palju koristamist ja organiseerimist, mitte ainult rangete hügieenieeskirjade tõttu. „Igal pool mujal katate lauad õhtul ja hommikul ning kõik on seal ja jääb sinna, kuhu te selle jätsite. Meil need asjad nii ei käi,“ naerab Illend.

Kohvikukassid on väga seltskondlikud

Aaltonen on loonud oma kohviku sellisena, et pakkuda klientidele meeldivat kogemust hoolimata sellest, kas kassid austavad neid oma kohalolekuga või mitte, kuid kassikohvik on juba oma olemuselt rohkem kui lihtsalt koht, kus pakutakse suurepärast toitu ja kohvi. Siiski toimivad kassikohvikud kasside tingimustel; magavad kassid tuleb rahule jätta ning ruumid on varustatud kõrgete ronimiskohtade ja muude peidupaikadega kassidele, kes soovivad oma fännide eest rahu leida.

Helsingi, Tampere ja Tallinna kassidel on erinevad taustad. Nurri on andnud kodu paljudele kassidele Läänemaa kasside varjupaigast, samal ajal kui Helkatti ja Purnauskis teevad tihedat koostööd kasside päästeühinguga Kisu ry.
Kassikohvikusse ei saa siiski lihtsalt ükskõik millist kassi lubada. Kuna neid pidevalt tähelepanuga üle külvatakse, peavad kassikohviku kassid olema äärmiselt seltskondlikud. Aaltonen ütleb, et kassidest arusaamine on ülioluline: peab olema kassiinimene, et ära tunda, milline kass sobib ja milline mitte.

Kassikohvikus on kasside heaolu alati esikohal

„Mõnikord võtab keegi meiega ühendust oma kassi asjus, kes nende meeles sobiks Helkattisse või Purnauskisesse. See on otsus, mida alati tuleb teha iga juhtumi puhul eraldi. Mõnikord võtab kass mõne töötaja nii omaks, et läheb pensionile ja selle töötaja juurde elama. Kasside heaolu on alati ja igal juhul esmatähtis,“ seletab Aaltonen. Nurris on isegi püsikliendid on kasse adopteerinud.

Aaltonenil ei olnud mitte kohviku pidamise alal mingisugust kogemust, kui ta kavatses Tamperes Purnauskist käivitada, kuid ta armus sellesse töösse nii, et ostis lõpuks selle asutajalt ka Helsingi kassikohviku. Aaltonenil ja tema abikaasal on kodus üheksa kassi, Purnauskises kaheksa ja Helkattis seitse.

„Kõigil, kes unistavad oma kassikohviku asutamisest, soovitaksin enne minuga ühendust võtta. Ma oleksin väga rõõmus, kui saaksin neile näpunäiteid anda,“ ütleb Soome ainus kassikohviku omanik.