Kohvi teekond tänasesse

4.10.2018

Kohvi ajalugu
Keegi ei tea täpselt, kuidas või millal kohvi avastati, ehkki selle päritolu kohta on mitmeid legende.

Etioopia legend

Kogu maailmas kasvatatava kohvi algupära võib tagasi viia Etioopia platoo iidsetesse kohvimetsadesse. Legendi järgi avastas kitsekarjus Kaldi just seal nende armastatud ubade potentsiaali. 
Lugu on järgmine: Kaldi avastas kohvi pärast seda, kui oli märganud, et pärast teatud puu marjade söömist muutusid ta kitsed nii energiliseks, et ei jäänud öösel magama. 
Kaldi teatas oma tähelepanekust kohaliku kloostri abtile, kes tegi neist marjadest joogi ning märkas, et see hoidis ka teda ärkvel kogu mitmetunnise õhtupalve ajal. Abt jagas oma avastust kloostri teiste munkadega ning info virgutavate ubade kohta hakkas levima.
Kui kuuldused jõudsid itta ning kohv jõudis Araabia poolsaarele, algas teekond, mille tulemusel jõudsid oad lõpuks maailmas kõikjale.

Araabia poolsaar

Kohvi kasvatamine ja sellega kauplemine sai alguse Araabia poolsaarel.  15. sajandiks kasvatati kohvi Araabia Yemeni piirkonnas ning 16. sajandiks oli kohv tuntud ka Pärsias, Egiptuses, Süürias ja Türgis.
Kohvi ei nauditud mitte üksnes kodus, vaid ka avalikes kohvimajades – qahveh khaneh, mida hakkas tekkima kõigis Lähis-Idas linnades. Kohvimajade populaarsus oli enneolematu ning inimesed käisid neis igasugustel seltskondlikel põhjustel. 
Kliendid mitte üksnes ei joonud kohvi ega vestelnud, vaid kuulasid seal ka muusikat, vaatasid esinejaid, mängisid malet ja vahetasid uudiseid.  Kohvimajadest sai kiiresti nii olulised info vahetamise kohad, et neid nimetati vahel lausa Tarkade Koolideks.
Kuna igal aastal külastasid püha linna Mekat tuhanded palverändurid, hakkasid uudised sellest „Araabia veinist“ levima. 

Kohv jõuab Euroopasse

Lähis-Itta reisinud eurooplased tõid endaga kaasa lugusid ebatavalisest mustast joogist. 17. sajandiks oli kohv jõudnud Euroopasse ning hakkas mandril populaarsust koguma. 
Mõned reageerisid uuele joogile kahtluse või hirmuga, nimetades seda „kibedaks Saatana väljamõeldiseks“. Kui 1615. aastal jõudis kohv Veneetsiasse, laitsid kohalikud kirikumehed selle maha. Vaidlused kasvasid nii suureks, et sekkuda paluti paavstil (Clement VIII). Ta otsustas jooki enne otsuse langetamist ise maitsta ning leidis selle nii meeldiva olevat, et andis kohvile paavstliku heakskiidu.
Sellistele vastukäimistele vaatamata muutusid kohvimajad Inglismaa, Austria, Prantsusmaa, Saksamaa ja Madalmaade suuremates linnades kiiresti seltskondliku läbikäimise keskusteks. Inglismaal hakkasid tekkima „penniülikoolid,“ mis said oma nime sellest, et ühe penni eest sai osta tassi kohvi ning osaleda huvitavas vestluses.  
Kohv hakkas asendama oma aja tavalisi hommikusöögijooke – õlut ja veini. Need, kes jõid alkoholi asemel kohvi, püsisid erksa ja tegusana ning pole üllatav, et nende töö kvaliteet paranes märkimisväärselt. (Meile meeldib mõelda, et nii sai alguse tänapäevane kontori kohvinurk.)
17. sajandi keskel oli Londonis juba üle 300 kohvimaja, millest paljusid külastasid ühtmoodi meelestatud kliendid, sealhulgas kaupmehed, laevnikud, maaklerid ja kunstnikud.
Neist spetsialiseerunud kohvimajadest kasvas välja mitmeid ärisid. Näiteks Lloyd's of London sai alguse Edward Lloydsi kohvimajast.

Uus maailm

17. sajandi keskel toodi kohv New Amsterdami, mida britid hakkasid hiljem nimetama New Yorgiks.
Ehkki kohvimajasid tekkis kiiresti, jäi Uue Maailma eelistatud joogiks tee kuni aastani 1773, mil kolonistid protesteerisid krõbeda maksu vastu, mille kuningas George III teele oli kehtestanud. Protest, mis on tuntud nime all Bostoni teejoomine, muutis kohvi alatiseks ameeriklaste eelisjoogiks. 

Istandused kogu maailmas

Sedamööda, kuidas nõutud jook levis, tekkis tõsine võistlus selle nimel, et kasvatada kohvi ka väljaspool Araabiat. 
Hollandlased said 17. sajandi teisel poolel enda käsutusse lõpuks kohvipuu seemikud. Esimesed katsed neid Indias istutada kukkusid läbi, kuid kohvipuu istutamine õnnestus Batavias, Java saarel, mis nüüd kuulub Indoneesia koosseisu.  
Taimed kasvasid jõudsalt ning peagi oli hollandlastel tulus ja kasvav kohviäri. Seejärel laiendasid nad kohvipuude istandusi Sumatra ja Celebesi saarele.

Jõudmine Ameerikasse

1714. aastal kinkis Amsterdami linnapea Prantsuse kuningale Louis XIV-le noore kohvitaime. Kuninga käsul istutati see Pariisis kuninglikku botaanikaaeda. 1723. aastal sai noor mereväeohvitser Gabriel de Clieu kuninga taimest seemiku. Rängale reisile vaatamata – kohutav ilm, saboteerija, kes püüdis seemikut hävitada, ning mereröövlite rünnak – suutis ta oma seemiku turvaliselt Martinique'ile toimetada.  
Maha istutatud seemik mitte üksnes ei kasvanud jõudsalt, vaid selle arvele on pandud järgmise 50 aasta jooksul Martinique'i saarel kasvama hakanud 18 miljonit kohvipuud. Veel uskumatum on see, et seesama seemik oli kõigi Kariibi, Lõuna- ja Kesk-Ameerikas kasvama hakanud kohvipuude esivanem.
Kuulus Brasiilia kohv võlgneb oma olemasolu mehele nimega Fransisco de Mello Palheta, kelle valitseja saatis Prantsuse Guajaanasse kohviseemikute järele. Prantslased ei soovinud oma kohvipuud jagada, kuid kuberneri abikaasa, kellele Fransisco hea välimus silma jäi, andis talle enne tolle lahkumist suure lillekimbu – mille sisse oli peidetud piisavalt kohviseemneid, et lükata käima äri, mis tänaseks toob sisse miljardeid dollareid.
Misjonärid ja rännumehed, kaupmehed ja kolonistid viisid kohviseemneid edasi uutele maadele ning kohvipuid istutati kõikjal maailmas. Suurejoonelistesse troopikametsadesse ja karmidele mägimaastikele rajati kohviistandusi. Mõned taimed kasvasid hästi, teiste eluiga jäi lühikeseks. Kohvimajanduse toel asutati uusi riike. Koguti ja kaotati varandusi. 18. sajandi lõpuks oli kohv muutunud üheks maailma kõige tulusamaks ekspordiviljaks. Kohv on nafta järel maailma kõige hinnatum kaup.

Ja täna ei oska me vist tegelikult ettegi kujutada päeva ilma kohvita.